Lehtsaare looduskaitseala

Lehtsaare looduskaitseala asub Viljandimaal Suure-Jaani vallas

Üheks Eesti looduse tunnusjooneks on kõrge metsasus. Vaevalt leiame väljaspool tiheasulaid kohti, kus silm ei seletaks metsa. Ametliku statistika järgi katab mets pool Eestimaast, nii et metsaelanikel peaks meil esmapilgul küll hea elada olema. Samas on viimasel aastakümnel metsade raiemahud hüppeliselt kasvanud ning jutud suurtest põlismetsadest ja ulatuslikest karulaantest jäämas mineviku meenutusteks. Raiuma minnakse ju ikka esmajärjekorras vanemat metsa ja nii ongi metsade vanuseline struktuur oluliselt noorenenud. Paljud liigid vajavad aga oma normaalseks eluks metsamajandajate (-raiujate) termineid kasutades küpseid ja ülekasvanud metsi. Ning veel parem, kui need oleksid looduslikku päritolu ja antud kohale loomuliku liigilise koosseisuga.

Loodusmetsadega seotud liikidest on vähemalt nime kaudu tuntumad eelkõige suuremad linnud nagu must-toonekurg, kotkad ja metsised aga ka mõned väiksemad loomad nagu lendorav. Hoopis vähem teatakse loodusmetsadega seotud seente või putukate kohta. Ometi on Eesti Punase raamatu järgi ohustatud liikide seas vanade metsadega seotud liikide protsent kõrgeim just seentel 19%, limustel 20% ja mardikalistel koguni 55% (Eesti Punane raamat).

Säilitamaks loodusmetsade elanikele vajalikke elupaiku on viimastel aastatel tehtud ettepanekuid suuremate loodusmetsa-ilmeliste metsaosade kaitse alla võtmiseks metsakaitsealade võrgustiku loomise raames. Väiksemaid metsatükke on piiritletud ja püütakse hoida vääriselupaikadena ning eelkõige suurte ja silmatorkavate linnuliikide püsielupaikade tõhusamaks kaitseks on loodud uusi kaitsealasid või uuendatud olemasolevate kaitsealade kaitsekordi.

Üheks selliseks alaks on Soomaa rahvuspargi naabruses asuv Lehtsaare looduskaitseala, mille uued piirid ja kaasajastatud kaitsekord kinnitati 2003. aasta jaanuaris. Kaitseala asub Viljandimaal Suure-Jaani vallas metsade rüpes, eemal suurematest asulatest. Lähim laiemale üldsusele tuntud koht on paari kilomeetri kaugusel asuv Mart Saare sünnikoht - Hüpassaare. 1992. aasatal loodi siia kaitseala - eesmärgiga kaitsta ohustatud linnuliikide elupaiku. Kaitsekorra uuendamisel sai kaitseala ka servas asuva Lehtsaare talu järgi uue nime.

Asukoha skeem

Ka suhteliselt väikestele kaitsealadele koondub rikkalik elustik

Kuigi Lehtsaare looduskaitseala pindala on suhteliselt väike (vaid 380 ha), võib siin kohata rikkalikku elustikku. Inimtegevuse, sealhulgas metsaraie tagajärjel oma algsest elupaigast ilma jäänud loomad leiavad hea õnne korral uue kodu just kaitsealadel, kus laastav inimtegevus on keelatud ja häirimine väiksem. Nii on Tudu kandi kaitsealad kujunenud viimastel aastatel turvapaikadeks nii karudele kui teistele loomadele, kelle varasemates elupaikades laiuvad nüüd tormidejärgsed kännustikud. Lehtsaare ümbruses õnneks nii suuri katastroofe pole olnud, kuid metsade majandamise tulemusel on vanematest metsadest väljaspool kaitseala järele jäänud vaid väikesed killud. Kaitseala moodustamisel oli selle peamiseks väärtuseks Viljandimaa üks suuremaid metsiste mängupaiku. Viimasel ajal on kaitsealal taas elama asunud must-toonekurg, keda ka hea õnne korral kraavides toitumas või lendamas võib kohata. Varem oli tal ümbruskonna metsades suurem võimalus sobivaid elupaiku valida, kuid nüüdseks on valikuvõimalused jäänud üsna ahtaks.

Lehtsaare raba

Harulduste kõrval elab kaitsealal muidugi ka tavalisemaid metsaasukaid. Sageli võib kohata põtru, metssigu ja jäneseid, rääkimata väiksematest imetajatest. Samuti on siinkandis arvukalt metsnugiseid ja rebaseid, kes kindlasti oma kõhtu täites ei jäta mõjutamata nii metsiste kui ka teiste lindude pesitsusedukust. Lindudest võiks kaitsealal esile tõsta mitmete rähniliikide ja viimasel ajal Eestis üsna sagedaks muutunud händkaku esinemine.

Kindlasti elab kaitsealal veel teisigi ohustatud ja tähelepanuväärivaid liike, kelle esinemise kohta praegu teave puudub, sest kaitsealal pole põhjalikumaid inventuure tehtud. Seega pakuvad siinsed metsad avastamisrõõmu nii loodushuvilistele kui ka erinevate elustikurühmade uurijatele.

Kaitsekord

Valdavalt metsaga kaetud kaitsealal esineb ka tükike kidurate mändidega raba. Metsatüüpidest on siin esindatud siirdesoo, karusambla-mustika ja pohla ning kuivenduse tagajärjel kujunenud kõdusoometsad. Just viimastes kipub kohati tihe järelkasv ja põõsarinne vohama, mis vähendab metsa sobivust metsiste elupaigana. Et võimaldada vajadusel metsiste elupaikade hooldamist, on kaitsealal kehtestatud hooldatava sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kaitsealal on lubatud ka jahipidamine, mis võimaldab reguleerida liig kõrget väikekiskjate arvukust. Loomulikult tuleb kõik vajalikud hooldustööd läbi viia ja jahti korraldada väljaspool metsiste mängu- ja pesitsusaegu, sest sellel ajal on linnud häirimise suhtes eriti tundlikud. Kaitsealal ei ole küll piiratud inimeste liikumine, kuid iga külastaja peaks siiski jälgima, et tema kohalviibimine ja tegevus ei häiriks sealsete asukate elu.

Lehtsaare looduskaitseala valitsejaks on Viljandimaa keskkonnateenistus, kelle poole tuleks pöörduda kõigi kaitsealaga seotud küsimuste ja probleemidega. Looduskaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud RiigiTeatajas (RT I 2003, 5, 25).

Kirjandus:

Eesti Punane raamat, 1998

EELIS (seisuga 01.03.2003)

Uudo Timm