Kaitsealad Piusal

Piusa kaitsealad

Võrumaa ja Põlvamaa piiril asub kaks Piusa-nimelist kaitseala Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala ning Piusa koobastiku looduskaitseala.

Asukoha skeem

Piusa koobastiku looduskaitseala

Piusa koobastiku kaitseala asub Põlvamaal Orava vallas, Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas. Kaitseala läbib lõuna-põhjasuunaline Obinitsa-Orava kruusatee, ala lõunapiiril kulgeb Valga-Petseri raudtee. Kaitseala pindala on 46 ha.

Kaitseala on loodud Piusa koobaste ning sealsete kaitsealuste liikide elupaikade kaitseks. Liivakivikoopad on Eesti aga ka Baltimaade suurimaks nahkhiirte talvitusalaks. Siit on leitud 7 liiki käsitiivalisi (tiigilendlane, veelendlane, brandti lendlane, habelendlane, nattereri lendlane, suurkõrv, põhja-nahkhiir), talvituvate isendite arv võib ulatuda kuni 3000 isendini. Nahkhiiri tuleb Piusale talvituma kuni 100 km raadiusest. Kaitsealale ka II kategooria kivisisaliku elupaik. Lisaks võib koobastiku külje all asuva karjääri vanematest osadest leida kaitsealuseid kahepaikseid - harivesilikku ja mudakonna.

Koopad

Piusa koopad kujutavad endast kunagisi klaasiliiva e. kvartsliiva kaevandamiseks rajatud käike. Ehituselt on tegu ristuvate ning paralleelsete koridoridesüsteemiga, milles käike eraldavad üksteisest lae toestuseks jäetud liivakivist sambad. Leiukoha avastas 1920. aastal H.Bekker. Sealset heledat Sventoi lademe Gauja kihistu liivakivi hakati kaevandama 1922. aastal, tööstuslikult 1924. aastal Mõrsjamäest. Esialgu kaevandati liiva maa-alustes käikudes ehk stollides väljavedu toimus vagonettidega. Maa-alune kaevandamine lõpetati 1966. aastal, kui koobastikust põhjapool avati karjäär, mille 1985. aasta toodang ulatus juba 28 000 tonnini. Kaevanduskäikude pikkus Eesti Ürglooduse Raamatu andmetel on 20 km. Koobastest ilusaim on ka kaitseala külastajatele avatud Sammaskoobas, kõige ebakorrapärasema struktuuriga on Mõrsjamäe koobas.

Kuus läänepoolset vanemat koobast on suhteliselt väikesed - käikude pikkus ulatub vaid mõnekümne meetrini, kõrgus valdavalt 2-3 meetrini. Raudteejaama kõrval asuvad seitsmes ja kaheksas kaevandus erinevad teistest aga väga kõrgete, kuni 10 meetriste käikude poolset. Kaevanduse selles osas alustati liiva kaevandamist ülemistest kihtidest ning liiguti töö käigus allapoole. Seejuurses moodustusidki kõrged ja avarad sammaskäigud, mis on eriti ulatuslikud idapoolseimas kaevanduses, kus käigud ulatuvad horisontaalsuunas mitmesaja meetri ulatuses maa alla.

Uuemate kaevanduskäikude lagedes võib märgata lõhesid, esineb ka sissevarisenud kohti. Ohtlike piirkondade sulgemiseks üritati möödunud sajandi 80-ndatel aastatel lõhkamisega varistada koobaste sissepääse, mis aga ei õnnestunud.

Atraktiivsesse Sammaskoopasse on plaanitud rajada muuseumi, mis tutvustaks turistidele klaasiliiva kaevandamise ajalugu ning arengut, samuti ka kohaliku aluspõhja geologiat.

Kaitsekord

Kaitsealal on tervikuna kehtestatud sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kaitse-eeskirjaga (RT I 1999, 75, 707) on lubatud külastjatale vaba juurdepääs suurimasse koopasse - Sammaskoopasse, ülejäänud koobaste külastamine on lubatud vaid kaitseala valitseja, Põlvamaa KKT loal 1. maist kuni 31. augustini päikesetõusust kuni loojanguni.

Külastamine

Külastamiseks mõeldud Sammaskoopa ette on paigutatud infotahvel, koopasse viib trepp. Koopas on turvaliseks liikumiseks mõeldud osa tähistatud puidust piiretega.

Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala

Asukoht

Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala asub Haanja kõrgustikul Võrumaa idaosas Vastseliina ja Meremäe valdade piiril. Kaitseala pindala on 1237ha.

Tähtsus

Kaitseala on moodustatud käänulise Piusa jõe ja selle kaldaäärsete devoni liivakivi paljandite kaitseks. Jõgi voolab kaitseala piires kuni 35m sügavuselt aluspõhjakivimitesse lõikunud ürgorus.

Ürgorg

Ürgorus voolava Piusa jõe lätteks on eutroofne Plaani Külajärv, mille absoluutseks kõrguseks on 238 m. 109 km pikkune Piusa jõgi (mille alamjooks jääb Vene Föderatsioni) on meie suurima langusega ja suhteliselt suure kaldega jõgi. Jõe langus on 212,4 m ja keskmine lang 1,95 m/km. Kaitseala piires on jõgi madalaveeline, keskmiselt 10 m laiune, väga looklev ja sageli kärestikuline. Langus on sellel lõigul eriti suur - 70 m. Ürgoru veerud on järsud, kohati kuni 35 kraadise kaldega. Kaitsealal põhilisteks vaatamisväärsusteks on 14 devoni liivakivi paljandit, mille kõrgus ulatub 6-30meetrini ja mida kohapeal kutsutakse müürideks. Lisaks suurematele leidub kaitsealuse jõelõigu kaldal veel 18 väiksemat liivakiviavamust. Paljandid paiknevad reeglina jõe paremal kaldal. Vasakkaldal asub suurematest paljanditest vaid kaks - Kurja ja Pärgi müür. Piusa jõe ürgorus asub Eesti kõrgeim devoni liivakivipaljand, Härma küla külje all paiknev Mäemine ehk Keldri müür, kus paljanduva liivakiviseina kõrgus ulatub 30 meetrini, oru veeru kõrgus aga 43 meetrini. Paljand on 150 m pikkune. Tuntud on ka 20,5 m kõrgune Härma Alumine ehk Kõlksniidu müür, mida on peetud Eesti kaunimaks devoni paljandiks. Taimkattes on esindatud nii luhaniidud kui lammi- ja salumetsad. Piirkonnas kasvab palju stepipäritolu liike, neist mitmeid kaitsealuseid taimeliike nagu palu-liivkann, võsu-liivsibul, tatari põisrohi ja käokuld. Loomaliikidest väärivad märkimist mustlaik-apollo, harjus ning saarmas.

Kaitseala lõunaossa jäävad Vastseliina ordulinnudse varemed. Linnuse püstitasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeiter 1342. aastal tolleaegse Pihkva vürstiriigi piirile.

Kaitsekord

Kaitstav ala on jagatud kahte piirangu- ja kolme sihtkaitsevööndisse Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala valitseb Võrumaa keskkonnateenistus, kelle poole tuleks pöörduda kõigi kaitsealasse puutuvate küsimuste ja probleemidega. Looduskaitseala kaitse-eeskiri on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 1997, 76, 1283).

Kirjandust:

Eesti Looduskaitse Infosüsteem (seisuga 10.06.2003)

Heinsalu, Ü. Eesti NSV koopad. - Tallinn 1987 Järvekülg, A. (koost) Eesti jõed. - Tartu 2001

Kohava, P. (koost) Võru Metsamajandi järelvalvepiirkona looduskaitseobjektid. Ü/K "Metsaprojekt" - Tallinn 1983

Raid, M. (koost) Räpina Näidismetsamajandi järelvalvepiirkona looduskaitseobjektid. Ü/K "Metsaprojekt" - Tallinn 1983

Roland Müür