Andsu järvede maastikukaitseala

Võrumaal, Haanja kõrgustiku põhjaserval, Võru linnast veidi lõuna pool paiknevad teineteisest vaid poolesaja meetri kaugusel Andsu sõsarjärved Edejärv ja Perajärv. Varasemal ajal on ilmselt tegemist olnud ühe suurema veekoguga, mis veel mõnekümne aasta eest suurvee korral aeg-ajalt oma endist palet ilmutas.
Edejärve (tuntud ka Jaanijärve nime all) pindala on 1,6 ha ja suurim sügavus 6,8 m, Perajärve vastavad näitajad on 1,4 ha ja 12,4 m. Eesti 50 sügavama järve hulgast jääb Perajärv küll napilt välja, aga sellise väikese järve kohta on sügavus siiski märkimisväärne.
Mõlemad järved toituvad peamiselt oruveerudelt kogunevast veest ja sademetest. Perajärv on lähtejärv, kuhu voolab vaid väike kaldaallikas ja lõunast ajutine oja, kuival ajal sissevool lakkab, väljavool toimub kraavi kaudu Edejärve, mille lääneotsast toimub nõrk väljavool Vähkjärve. Vesi on järvedes rohekaskollane ning hea läbipaistvusega (kuni 4 m). Järvetüpoloogiliselt liigitatakse mõlemad järved kihistunud kalgiveelisteks rohketoitelisteks veekogudeks.

Järvede kaldad on suures osas pehmed ja märjad. Soostumisprotsess on intensiivsem Edejärve pool, kõige tugevam on kallas Perajärve kaguosas, kus järve põhi on liivane, mujal on järvepõhi mudane, Perajärves vähem, Edejärves rohkem. Perajärve liivasepõhjalist kaguosa kasutatakse aktiivselt supluskohana, varem asus siin koguni ujula. Kõrged kalda-alad (suhteline kõrgus kuni 40 m) on kõikjal inimtegevusest mõjutatud. Lõuna- ja idaosa "mäed" on kaetud kuuse, männi ja kase segametsaga, Perajärve kagukaldal paikneval Andsumäel asub endine suusaspordikompleks kahe hüppemäe ja slaalominõlvaga.

Andsu järvede looduskaitseline ajalugu sarnaneb paljude teiste kaitsealade omale. Vajadus võrulaste armastatud puhkekohta kaitsta tekkis juba aastakümnete eest. 1962. aastal võeti järved koos 100 m laiuse kaldaribaga kaitse alla, kui kohaliku tähtsusega veekogud, 1985. aastaks oli selge, et järvede praktiliseks kaitseks on vaja enamat ja kaitsealust territooriumi laiendati 36 hektarini. Maastikukaitsealast saab rääkida alates 2001. aastast, kui järved said uuendatud kaitse-eeskirja. Uute eeskirjadega suurenes mõnevõrra kaitseala pindala, endise 36 ha asemele sai 51 ha, seda põhjusel, et kaitseala piir ka looduses jälgitav oleks.

Uue eeskirja kohaselt on Andsu järvede maastikukaitseala loodud eelkõige looduskaunite järvede ja liigestatud reljeefiga puhkemaastiku kaitseks ning kaitseala maa- ja veeala kuulub vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele piirnaguvööndisse. Looduses liikujale tähendab see lühidalt järgmist:
Jalgsi liikujale kaitseala piiranguid ei sea, jalgrattad ja mootorsõidukid peavad aga püsima neile ettenähtud teedel või parklates, telkimine ja lõkke tegemine on lubatud selleks ettevalmistatud paikades ning kala võib püüda kasvõi paadist, kui sel just mootorit küljes pole.
Kellel tõsisem huvi, saab lubatu ja piirangute kohta täpselt lugeda kaitseala kaitse-eeskirjast (RT I 2001, 91, 550) või võtab ühendust Võrumaa Keskkonnateenistusega.

Kasutatud kirjandus:
1. Kask, I., 1964. Eesti NSV järvede nimestik.
2. Mäemets, A., 1977. Eesti NSV järved ja nende kaitse.
3. Tomson, P., 2001. Andsu järvede MKA kaitse-eeskirja ekspertiisi tulemused.

Asukoha skeem

Andsu järved

Märt Holtsmann