| Kaitsealune ala | Laiuse siniallikas (KLO4001057) |
| Nimi | Laiuse Siniallikas |
| Asukohakirjeldus | Jõgeva maakond. Jõgeva vald. Laiuse voore kõrgemas põhjaosas, Jõgeva - Mustvee mnt. lõunapool, Laiuse kalmistute vahelt voore laele viiva tee ääres, Siniallika talu maadel. Tähistus "Arheoloogia mälestis, ohvriallikas "Laiuse Siniallikas" II aastatuhat. |
| Kaitse | Looduskaitse alla võetud 17.07. 1968. a. Jõgeva raj. RSN TK otsus nr. 113. Pindala 1,0 ha. |
| Kirjandus | Tartumaa. 1925. Maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Toim. J.G. Granö. Tartu, lk. 234.
Kas tunned maad. 1965. Koost. E. Varep. Tallinn, Eesti Raamat, lk. 511-512.
Veskis, E. 1970. Seal kus voolab Pedja. Tallinn, Eesti Raamat, lk. 35.
Veskis, E. 1974. Jõgeva rajoon. Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn, Eesti Raamat, lk. 22-23.
Joonuks, H. 1975. Pedja jõgi. Tallinn, Eesti Raamat, lk. 49.
Remmel, H. 1978. Vooremaa. Tallinn, Eesti Raamat, lk. 130-131.
Veskis, E. 1998. Laiuse. Rmt. Jõgeva vald ristteel. Jõgeva, lk. 40-73.
|
| Iseloomustus | Laiuse mägi algab kagus Kuremaa järve lähedal ning lõpeb loodes Lõpe küla juures. Voore pikkus on 10 km, laius paar kilomeetrit. Kõrgeim koht 144 m asub Vilina küla juures.
Voorte geoloogilise ehituse omapära tõttu on maapinnalähedane põhjavesi siin sageli surveline. Kruus-liiva kihti katab savikas moreeni kiht, mis põhjustab vee kohaliku survelisuse. Reljeefi madalamates kohtades, kus moreeni kiht on õhem, avaneb põhjavesi tõusuallikatena.Seepärast esineb Laiuse mäel omapäraseid soostunud loike, nn. oite, milles esineb survelise vee avanemise kohas vaba veesilm. Tuntum neist on Siniallikas. Oit on sügav, rahvas peab seda põhjatuks. Allika oidu sügavus olevat 26 m. Tänapäeval on allika ümbrus soostunud. Sõõriku kujuga järskude kallastega soolaigu pindala on 0,9 ha, mille keskel on allikasilm. Ümbritsev soo näitab kontsentriliste ringidena kõiki soostumise järke.5.08.99. a. oli allikas ümbritsetud puust põrandaga, juurdepääs mööda laudteed. Tõusuallika mõõdetud sügavus oli 3,7 m, läbimõõt u. 0,6 m.
Muistsed eestlased pidasid allikat pühaks - allikas pidi andma vihma ja tooma põuda. Allikaveega pesti haavu ja silmi. Rahvas austanud väga oma allikat ja sellele on ohverdatud.
|
| Koostanud | K. Erg, H. Kink |
| Seisund | Hea. 1999. a. ümbrus korrastatud. Tähistus: Arheoloogiamälestis. Ohvriallikas. |
| Tähtsus | Teaduslik - maapinnalähedase survelise põhjavee avanemine positiivse pinnavormi - voore lael. Sootekke protsesside jälgimise võimalus. Ajalooline, turistlik. Veekaitseline. |
| Uuritus | Remmel, H. 1975. - looduskaitselised uurimised;
Marandi, A., Erg, K. 1999. - revisjoniülevaatus.
|
| Loodusobjekt | Allikas |
| Asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses: | Ava objekti asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses
keskkonnaportaal.ee/... |