Kaitsealune ala | Loodi looduspark (KLO1000241) |
Nimi | Sinialliku oosid ja org |
Asukohakirjeldus | Viljandi maakond. Pärsti ja Paistu vald. Osa Sinialliku -Loodi orust ja oosid selles. Viljandi - Nuia mnt. ja Ramsi vahelises teedekolmnurgas, Ramsi - Loodi maanteest kirde pool 3,5 km ulatuses. |
Kaitse | Kuulub Loodi looduspargi koosseisu iseseisva kaitsevööndina. Kaitse all on lõik orust, järv ja oosisüsteemi loodepoolne osa (4 oosilüli). |
Kirjandus | Orviku, K. 1935. Viljandimaa aluspõhi ja pinnakate. Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi Toimetused nr. 47, Tartu, 1-22.
Tammekann, A. 1939. Viljandimaa pinnakatte tekkelugu. - Koguteos "Eesti" VII, Viljandimaa, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 4-10, 36-40
Lõokene, E. 1959. Sakala kõrgustiku põhjapoolse osa geomorfoloogia. - Tartu Ülikooli Toimetised. 75. Töid Eesti geoloogia alalt, I. Tartu, 119-148 .
Lõokene, E. 1979. Viljandi ja Sinialliku järve geoloogiast. - A. Raukas (Toim.) Eesti NSV saarkõrgustike ja järvenõgude kujunemine. Tallinn: Valgus, 161-169.
|
Iseloomustus | Sinialliku oos koos piklike sulglohkude ja järvenõgudega moodustab glatsiaalse-glatsifluviaalse ürgoruga seotud reljeefikompleksi, mis on Sakala kõrgustikule eriti iseloomulik. Oosilülide suhteline kõrgus ulatub 15 meetrini (järvest kagu pool). Oru veerude kõrgus on 15 - 25 meetrit. Oosi hari on lainja kujuga ja tugevasti varieeruva kõrgusega. Sinialliku linnamägi on järsemaks muudetud nõlvadega oosilüli järvest loode pool.
Oru veerud ja oosinõlvad on rikkad allikate poolest. Sinialliku järvest lõuna pool, oosi ja oja vahel, kus järvelubja lasundi paksus kohati ületas 4,5 m, on seda kaevandatud. Lubja vedamiseks ehitati kilomeetri pikkune raudteeharu Mõisaküla-Viljandi raudteeni, mis praeguseks on likvideeritud.
Oosilülid koosnevad jämepurdsest karbonaatse materjali rikkast veeristik-kruusast. Ooside harjad on kaetud põlise kuusemetsaga, jalamitel ja nõlvadel -- lubjalembene lepa - humala kooslus.
|
Koostanud | R.Karukäpp |
Seisund | Hea. Vähesel määral on kaevandamisest rikutud nõlvade alumised osad. |
Tähtsus | Maastikuline, puhkemajanduslik, teaduslik (geoloogiline, arheoloogiline) |
Uuritus | Sinialliku orgu, oosi ja järvesetteid on uurinud E. Lõokene.
Sakala kõrgustiku geoloogiat ja pinnamoe kujunemist on uurinud 1930-ndatel aastatel K. Orviku ja A. Tammekann. Praegust seisundit hindas 02. aug. 1997.a. R.Karukäpp.
|
Loodusobjekt | Kuppelmaastiku elemendid |
Asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses: | Ava objekti asukoht Keskkonnaportaali kaardirakenduses keskkonnaportaal.ee/... |