Eestimaa aluspõhja ja pinnakatte ehitust ning geoloogilist arengut on uuritud juba mitme põlvkonna jooksul. Et paljud geoloogilised objektid on püsiva teadusliku ja üldkultuuriajaloolise väärtusega, siis nende säilitamiseks järgnevatele põlvkondadele on need objektid koos kaitserežiimi soovitustega kantud "Eesti ürglooduse raamatusse". Seega on "Eesti ürglooduse raamat" Eesti geoloogiliste eluta loodusmälestiste andmepank.

Raamatu koostamine seadustati ENSV MN Keskkonnakaitse ja Loodusvarade Ratsionaalse kasutamise Komisjoni otsusega 17. mail 1982. Selle põhjal on raamatusse kantud: 1) looduskaitse alla võetud objektid; 2) kaitseala piiresse jäävad teaduslikku, maastikulist, veekaitselist, kultuurilist, ajaloolist, esteetilist ja pedagoogilist väärtust omavad objektid; 3) seni veel kaitseta eelmainitud põhjustel tähelepanuväärsed objektid.

Objektitüüpidest sisaldub ürglooduse raamatus kõige rohkem rändrahne (1360 objekti), järgnevad paljandid (255 objekti), allikad (220 objekti), karstivormid (111 objekti), sood (75 objekti) ja järved (52 objekti). Teisi objektitüüpe on juba alla poolesaja.

"Eesti ürglooduse raamatu" idee algatajaks oli TA Geoloogia Instituudi teadusdirektor Herbert Viiding (1929-1988), kelle tööd jätkas vanemteadur Ülo Heinsalu (1928-1994). Raamatu koostamist jätkatakse TTÜ Geoloogia Instituudis.