Käesolevad looduskaitseobjektide koondtabelid on
koostatud Keskkonnateabe Keskuse looduskaitse osakonna poolt (kaitsealad ja
hoiualad – Kaire Sirel tel 673 7562; liigid ja püsielupaigad, võõrliigid –
Marika Arro tel 673 6636; kaitstavad looduse üksikobjektid – Reigo Roasto
673 7564, ohus olevate ja
kaitsealuste liikide arv – Lauri Klein tel 673 7576). Tabelid 1-7
ja käsitlevad kaitstavaid loodusobjekte seisuga 31. detsember 2011 ja on
koostatud riikliku keskkonnaregistri andmete põhjal. Tabelid 9A ja 9C on
koostatud Eesti punase nimestiku 2009. aasta alguse andmete ning 9B kehtivate
kaitsealuste liikide nimekirjade põhjal. Tabel 10 on koostatud
keskkonnaregistris olevate võõrliikide andmete põhjal seisuga 31.detsember
2011.
Looduskaitsealuseid objekte käsitletakse käesolevas
ülevaates eraldi järgmiste osadena:
I Kokkuvõte kaitsealadest, hoiualadest,
püsielupaikadest ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavatest
loodusobjektidest;
II Kokkuvõte kaitstavatest looduse üksikobjektidest;
III Kokkuvõte I kaitsekategooria liikide
leiukohtadest;
IV Ohus
olevate liikide arv ja kaitsealuste liikide arv;
V Võõrliigi leiukohtade
(Sosnowsky karuputk) arv.
31. detsembri 2011. aasta seisuga oli Eestis kokku 3703
kaitstavat loodusobjekti, nendest:
·
looduskaitsealasid 131;
·
maastikukaitsealasid 150;
·
rahvusparke 5;
·
vana ehk uuendamata kaitsekorraga alasid 114;
·
parke ja puistuid 540;
·
hoiualasid 344;
·
püsielupaiku 1201;
·
kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaid loodusobjekte 20;
· kaitstavaid looduse üksikobjekte 1198.
Võrreldes 31. detsembri 2010. aasta seisuga võib
välja tuua järgmised muudatused:
-
2011. aastal kaitseladele uusi kaitse-eeskirju ei kinnitatatud ja
kaitsealade arvus muutus toimus ainult uuendamata kaitsekorraga alade osas. Üks
uuendamata kaitsekorraga ala läks arhiivi kuna moodustati püsielupaik ja teise
tüüp muutus puistuks.
-
2011. aastal
lisandus registrisse 7 kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti ning
registrist kanti maha üks objekt (Rahkvälja maastikukaitseala). Pindala suurenes 225 ha võrra.
-
2011. aasta lõpu seisuga oli registrisse kantud parke ja puistuid 540. 2011.
aastal kinnitati uued piirid 42-le Lääne-Virumaa pargile ja 5-le puistule ning
muudeti Kuressaare lossipargi piire. Lääne-Viru maakonnas kasvas pindala 11 ha
ja Saaremaal vähenes 12 ha. Parkide puhul on oluline silmas pidada ka seda, et
paraku jäävad mitmed kaitsealused pargid kaitsealadele. Tabelis 1 on parkide puhul välja jäetud need, mis jäävad mõne teise
kaitseala territooriumile, et oleks võimalik summeerida kaitsealade pindala. Summaarne
pindala 4496 ha (kattuvused kaitsealadega on välja arvatud) jäi samaks, mis
aastal 2010.
-
2011. aastal hoiualasid juurde ei lisandunud. Riigikohtu otsuse tõttu
muudetu Võilaiu hoiuala piire (pindala
vähenes ~35 ha);
- Tabelis 4 on ära toodud püsielupaikade pindala maakondade lõikes. See kajastab nii otseselt looduskaitseseadusest tulenevaid ringikujulisi kaitsetsoone kotkaste ja must-toonekure pesapuude ümber kui ka keskkonnaministri määrusega vastuvõetud püsielupaiku. Tabelis 5 on antud püsielupaikade arv maakondade lõikes. 2011. aasta lõpuks oli keskkonnaregistris 1201 kaitstava liigi püsielupaika, neist 527 olid ministri määrusega kinnitatud püsielupaigad. 2011. aastal kinnitati keskkonnaministri määrusega 40 I ja II kaitsekategiooria käpaliste püsielupaika.
I Kaitsealad,
hoiualad, püsielupaigad ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad
loodusobjektid
Tabelites on kasutatud järgmiseid lühendeid:
Tabel 1 annab ülevaate kaitsealade (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad
(looduspargid), maastikukaitseala eritüübina pargid, arboreetumid ja puistud)
pindaladest maakondade kaupa, tuuakse eraldi välja erinevate kaitsealatüüpide
pindalad. Eraldi on esitatud kaitsealuse akvatooriumi* pindala, mis on vajalik
ebatäpsuste vältimiseks kaitsealuse pindala protsendi arvutamisel maakonna või
Eesti pindala suhtes.
Tabelis 2 on esitatud kaitsealade arv maakonniti. Mitme maakonna territooriumile jäävate kaitsealade puhul on ala loetud selle maakonna koosseisu, kuhu jääb temast pindalaliselt suurem osa.
Tabelis 3 on toodud andmed hoiualade arvu ja pindalade, sealhulgas
akvatooriumi suuruse kohta.
Tabelis 4 on esitatud püsielupaikade pindala maakonniti.
Tabelis 5 on esitatud püsielupaikade arv maakonniti.
Tabel 6 annab ülevaate registrisse kantud kohaliku
omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide arvusta ja pindalast
omavalitsuste lõikes. Registrisse on kantud 20 kohaliku omavalitsuse tasandil
kaitstavat loodusobjekti. 2011. aastal esitati registrisse kandmiseks 7 objekti:
Urvaste vallas asuv Ess-soo
maastikukaitseala, Antsla vallas Tsooru park, Rae vallas Suursoo kadakas,
Palupera vallas Lustimäe ja Hellenurme puhkeala ning Käina vallas Käina
koolipargi arboreetum ja Taterma kadakad. Objektide pindala on kokku 3528 ha.
*Akvatooriumiks loetakse siinkohal mere ning
Võrtsjärve, Peipsi, Lämmi ja Pihkva järve veealad.
Tabel 7 annab ülevaate kaitstavate looduse üksikobjektide arvust ja nende pindalast maakondade lõikes objektitüüpide kaupa. Eraldi on välja toodud kolm suuremat kaitstavate looduse üksikobjektide tüübirühma:
·
Puud – selles tüübirühmas käsitletakse üksikpuid, aga ka väiksemaid
puudegruppe, salusid ja alleesid.
·
Kivid – esitatud on üksikute rändrahnude ja väiksemate kivikülvide arv.
·
Muud – teised kaitstavad looduse üksikobjektid, peamiselt
maastikuelemendid nagu allikad, paljandid, koopad, karst jne.
Seisuga 31. detsember 2011 oli keskkonnaregistris kokku 1198 kaitstavat looduse üksikobjekti, nendest:
·
puid 716;
·
kive 368;
·
teisi (muid) üksikobjekte 114.
Võrreldes 2010. aasta lõpu seisuga on muutused
tingitud andmete üldisest korrastamisest. Kaitstavate üksikobjektide arv on suurenenud
1 võrra 1197-lt 1198-le. Andmete korrastamise tulemusel on kaitstavaid looduse
üksikobjekte ümbritseva piiranguvööndi pindala suurenenud 1165 hektarilt 1168 hektarini.
Andmete korrastamine jätkub ka järgnevatel aastatel.
Tabelis 8 on toodud I kaitsekategooria liikide leiukohtade arv maakonniti.
Võrreldes 2010. aastaga kasvas keskkonnaregistris arvel olevate leiukohtade arv aasta jooksul 2085-lt 2265-ni. Muutused tulenevad peamiselt inventuuridest laekunud uutest andmetest ning olemasolevate andmete korrigeerimisest.
Tabelites 9A-9C sisult samad, mis eelmisel aastal.
Tabelites 9A-9C on toodud Eestis registreeritud liikide ohustatus ja kaitse liigirühmade kaupa. Andmed on esitatud liikide arvudena ohu- ja kaitsekategooriate kaupa liigirühmade lõikes. Ohus olevate liikide andmete allikaks on Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni (Eesti TA LKK) peetav punane nimestik (andmete edastaja ja kontaktisik Urmas Tartes, Urmas.Tartes@emu.ee). Kasutatud on punase nimestiku 2009. aasta alguse seisu. Kaitsealuste liikide arvu andmete allikaks on kehtivad Vabariigi Valitsuse määrused.
Olulisima muudatusena võrreldes eelmiste aastatega tuleb mainida punase nimestiku koostamise metoodika muutust ja seetõttu ka ohukategooriate muutust. Läbi aja on punaste nimestike koostamise eesmärgid ja neist tulenevad metoodilised alused muutunud. Kui varem hinnati ja kanti punastesse raamatutesse vaid ohus olevad ja seetõttu kaitset vajavad liigid, siis järjest enam liigutakse bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist tuleneva vajaduse suunas hinnata ohustatust kõikidel teadaolevatel liikidel, sh sellistel, keda tunneb vaid kitsas asjatundjate ring. Sellest tulenevalt kuuluvad Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) uuenenud reeglistiku järgi punastesse nimestikesse nüüd kõik riigis registreeritud liigid ja muutunud on ka kategooriate süsteem. Kaitsevajadus jääb uute punaste nimestike puhul seotuks vaid teatud kategooriatega ja saab ilmselt tulevikus olema seotud eraldi määratletava nõudega.
Kui eelmises, 1998. aastal avaldatud Eesti punases raamatus kasutati üldjoontes IUCN-i 1994. aasta ohukategooriate süsteemi, siis Eestis täna kehtiva punase raamatu (nimestiku) koostamisel on aluseks IUCN-i punase nimestiku viimane, 2003. a. täiendatud versioon ning lähtuti selle aluseks olevatest juhendmaterjalidest.
Punase nimestiku töörühm määratles hulgaliselt uusi valikutingimusi ja hindamiskriteeriume, mis muudavad võrdluse eelmise punase raamatuga äärmiselt komplitseerituks. Seetõttu ei ole soovitatav trendianalüüse teha ilma kehtiva punase nimestiku koostajate kaasteadmiseta. Olukorras, kus 1998.a. ja tänaseid kategooriaid on võimalik võrrelda (st kus reaalne hinnatud ohu aste pole muutunud), tuleb aluseks võtta kategooriate järgmine vastavus:
Ohukategooria 1998 Kategooria 2009
0 - Hävinud, Ex Regionaalselt välja surnud RE
1 - Eriti ohustatud, E Äärmiselt ohustatud CR ja Eriti ohustatud EN
2 - Ohualtid, V Ohualtid, Vu
4 - Tähelepanu vajavad CD Ohulähedased, NT
5 - Määratlemata, I Puuduliku andmestikuga, DD
1998. aastal kasutusel olnud ohukategooria 3 – Haruldased, R ei ole tänasesse kategooriate süsteemi üle kantav ja seega ei saa selles kategoorias olnud liike eraldi võrrelda. Samuti on uues punases nimestikus järgmised uued kategooriad, mis eelmises nimestikus täielikult puudusid: ohuvälised (LC), mittehinnatavad (NA), hindamata (NE).
Eelnevat arvestades on reaalset võrdlust võimalik teha vaid kas üksikute liikide tasemel, võrreldavate kategooriate või nö suurgruppide kaupa, nt grupid Ex ja E 1998-st versus RE, CR ja EN 2009-st; V ja CD 1998-st versus Vu ja NT 2009-st või need kõik koos jne.
Tabelis 9A on toodud punase nimestiku ohustatud liikide arv ohustatuse kategooria järgi.
Tabelis 9B on esitatud kaitsealuste liikide arv kaitsekategooria järgi. 2010. aastal toimusid mõningad muudatused kaitsealuste liikide nimekirjas. Varem II kaitsekategoorias olnud niidurüdi ning kassikakk läksid I kaitsekategooriasse ning hallhüljes III kaitsekategooriasse.
Tabelis 9C on esitatud koondtabel liikide arvu kohta ohustatuse ja kaitsekategooria järgi.
Tabelis 10 on esitatud Sosnowsky karuputke leiukohtade arv ja pindala maakonniti. Võrreldes varasemate andmetega on nimetatud võõrliigi leiukohtade pindala suurenenud 1274 hektarilt 1493 hektarile.