Ürglooduse objektide andmete kuvamine

Ürglooduse objekt: Väike Taevaskoda, Emaläte ja NeitsikoobasVäljad: peida ,kuva
Kaitsealune alaAhja jõe ürgoru maastikukaitseala (KLO1000452)
NimiVäike Taevaskoda, Emaläte ja Neitsikoobas
AsukohakirjeldusPõlva maakond, Põlva vald. Ahja jõe paremal kaldal Saesaare hüdroelektrijaama paisust 500 m allavoolu. Juurdepääsuks tuleb Tartu-Põlva maanteelt pöörata üle Taevaskoja raudteejaama Kiidjärvele viivale teele. Raudteeülekäigust ca 1,5 km kaugusel asub maantee kõrval parkimisplats, kus on maastikukaitseala skeem ja paviljonid turismitarvete müügiks. Parkimisplatsilt viib rada jõeorgu vähem kui 100 m paljandist ülesvoolu. Allavoolu liikudes jõuab paljandi ülesvoolu otsas paikneva Emalätteni. Selle lähistel on paljand väheses ulatuses juurdepääsetav. Paljandi vaatlemiseks tuleb ületada jõgi mööda Emalätte lähistel paiknevat purret, jõudes nii vasakkalda tasasele niidule, kust paljandile ja Neitsikoopale on suurepärane vaade.
KaitseOn kaitse all maastikukaitseala üksikobjektina. Veeru kõrgemas osas puidust piire. Tähistatud vastaskaldal, kus on sildid "Väike-Taevaskoda" ja "Neitsikoobas". Siin hästihooldatud lõkkeplats pinkide ja prügikastidega. Emalätte juures eraldi silt, korralik purre üle Ahja jõe ja allikaoja, istepingid, üles ürgoru nõlvale viiv trepp.
KirjandusEnim publikatsioonides kajastamist leidnud devoni paljand Eestis. Peale spetsiaalsete Ahja ürgorgu käsitlevate trükiste, on olulisi andmeid selle paljandi kohta veel:

Kampmann M. 1921. Eesti kodumaa. Geograafilised ülevaated ja lugemik. Tallinn, 272 lk., lk. 231-233.
Kents J. 1921. Eestimaa geograafia õpperaamat. Tartu, Loodus,...lk, lk. 25.
Vilberg G. 1923. Kodumaal rännates II. Tallinn, 64 lk., lk. 35-38.
Anso H. 1924. Õppereiside juht. Tallinn118 lk., lk. 91.
Rumma J.(peatoim.) 1925. Tartumaa. Maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Tartu, 740 lk., lk. 506; 482-483.
Mark E. 1952. Uusi artrodiiriliike Tartu lademest. Diplomitöö. Tartu, 92 lk, lk. 60. (käsikiri).
Laugaste E., Liiv E. 1970. Muistendid Vanapaganast. Tallinn, Eesti Raamat, 606 lk., lk. 136-137; 357-358.
Eilart J. 1971. Taevaskoda - rännuobjekt. Eesti Loodus, XIV, 1, lk.34.
Heinsalu Ü. 1987. Eesti NSV koopad. Tallinn, Valgus, 160 lk., lk. 63-66.
Iseloomustus140 m pikkusel kaldajärsakul on ilus ülalt sakilise servaga liivasein, mille kõrgus küünib 10 meetrini. Paljand laskub suures osas järsult mööda 150o-list lõhepinda otse vette, olles jõeorust juurdepääsetav ainult paarikümne m ulatuses allavoolupoolses otsas. Paljandub Burtnieki lademe Härma kihistiku kollakasvalge ja roosakaskollane õhukeste violetjas- ja kollakaspruunide vahekihtidega põimkihiline liivakivi. Põimkihilisus on selgelt väljendunud. Seeriate paksus 10-40 cm, kallakussuund 170o , kihipindadel vilgulehtede kogumikke.
Paljandiseinast väljub 4 selget seinale ristiasetsevat lõhet, mis kohati on täiendavate lõhepindade esinemise tõttu astmelis-nurkliku joonisega. Mööda ühte lõhepinda paljandi keskosas lõikub liivaseina teravatipulise A-kujulise avaga Neitsikoopa nime kandev käik. Vette avaneva koopasuu kõrgus on ligikaudu 5 m, laius allosas 4 m.. See viib koridorilaadsesse 14 m pikkusesse järjest ahenevasse tunnelisse, mille tagaseinast läheb edasi kivimmassiivi sisenev lõhe. Koopa põhjas voolab kuni meetrilaiune külm allikaoja.
Neitsikoobas on säilinud peaaegu muutmatul kujul vähemalt viimased 70 aastat. Rahvajutu kohaselt kuduvat koopasügavuses kuldtelgedel kangast linalakk neitsi. Teda pidid nägema ainult sõnajalaõie otsijad jaanilaupäeva öösel. Teise jutu kohaselt viib see lõhe pahareti ehk jõevaimu asukohani kaljukoobastes, kus uppunud neidude hinged peavad sunniviisil kuduma nõiatelgedel allmaailma rahvale riideid ja pesema allikavees kulda. Koobast on seotud ka Vanapagana elupaigaga. Seejuures pidi Vanapagan oma pojale kuduma pulmaülikonda. Üldiselt ei olevat sellesse koopasse sisenemine sugugi ohutu. Koopasse sisenemine võivat teha pimedaks või hulluks.
Neitsikoopast ülesvoolu on vee pinnal kaks 1 m sügavust uuret. Veepinnast 1-2 m kõrgusel on aga mööda kallakut kihipinda terve rida väiksemaid uurdeid.
Väike-Taevaskoja ülesvoolupoolses, suurest kaljuseinast isoleeritud madalamas osas on teine selle paljandi tuntud vaatamisväärsus - Emaläte. Emalätte koobas koosneb kahest osast. Alt 8 m laiune ja 3 m kõrgune ümara ülaservaga koopaava viib 8 m pikkusesse järjest kitsenevasse ja madalduvasse grotti mille keskosas voolab allikaoja. Groti tagaseinast algab tunnelilaadne 5 m pikkune käik, mis kulgeb mööda lõhet suunaga 345o . Käik on algul 0,7 m lai ja 0,6 m kõrge. Keskosas laieneb ja kõrgeneb ta kuni 1 meetrini, suidudes tagumises osas paarikümne cm kõrguseks. Tagaseina jalamilt voolab välja veerohke allikas. Koopa esiosa moodustava groti seintes on 1,5 m kõrgusel piki põimkihilise seeria pinda rohkesti väikesi uurdeid läbimõõduga 20-30 cm ja sügavusega kuni 50 cm. Vasakpoolse koopaseina allosas on väike allikas, mille vesi liitub suurema allikaojaga. Aastasadu on kohalik rahvas Emalätet hoidnud kui tähelepanuväärset loodusmälestist. Tema veel olevat tervistav toime.
Väike Taevaskoja liivaseina E.Kumari poolt 1968.a. toodud mõõtmeid - 13 m kõrgust ja 190 m horisontaalset ulatust - korratakse peaaegu kõikides kuni tänaseni ilmunud publikatsioonides. Tegelikud mõõtmed on väiksemad ja seda ka kõikides geoloogilistes kirjeldustes alates 1951. aastast.
KoostanudA. Kleesment 18.01.2000
SeisundArvestades paljandi ja koobastega seotud rahvajutte ning muistendeid on üks kauem teada olevatest devoni paljanditest Eestis. 20. sajandi esimesel poolel peeti teda üheks huvitavamaks loodusharulduseks meie alal. Kaardistati A.Ivaski poolt 1940.a. Esimene teadaolev geoloogiline lühikirjeldus on tehtud E.Mark-Kuriku poolt 1951.a. Detailkirjeldus tehti H.Viidingu poolt 1957. ja 1963.a., kes TÜ geoloogiaosakonna õppejõuna kasutas seda paljandit õppepraktikal kui huvitavat Burtnieki lademe läbilõiget. TÜ geoloogiaüliõpilaste ettevalmistamisel on seda kuni tänapäevani jätkuvalt samaks eesmärgiks kasutatud. 70.-ndatel ja 80-ndatel aastatel uuris siinseid koopaid Ü.Heinsalu. Revisjonülevaatuse tegid A.Kleesment ja E.Pirrus 1998.a. suvel.
TähtsusRekreatiivne, teaduslik, kultuuri-ajalooline. Üks turistide lemmikpaiku, huvitava ehitusega liivakivisein ja koopad. Turismimar?ruutide armastatud peatuspaik.Looduskaitseline seisund: Hea. On pikka aega säilinud muutumatul kujul. Häirivalt mõjuvad rohked sissekraabitud nimed, mis eriti palju kahju teevad Emalätte koopa siseseintele
UuritusArvestades paljandi ja koobastega seotud rahvajutte ning muistendeid on üks kauem teada olevatest devoni paljanditest Eestis. 20. sajandi esimesel poolel peeti teda üheks huvitavamaks loodusharulduseks meie alal. Kaardistati A.Ivaski poolt 1940.a. Esimene teadaolev geoloogiline lühikirjeldus on tehtud E.Mark-Kuriku poolt 1951.a. Detailkirjeldus tehti H.Viidingu poolt 1957. ja 1963.a., kes TÜ geoloogiaosakonna õppejõuna kasutas seda paljandit õppepraktikal kui huvitavat Burtnieki lademe läbilõiget. TÜ geoloogiaüliõpilaste ettevalmistamisel on seda kuni tänapäevani jätkuvalt samaks eesmärgiks kasutatud. 70.-ndatel ja 80-ndatel aastatel uuris siinseid koopaid Ü.Heinsalu. Revisjonülevaatuse tegid A.Kleesment ja E.Pirrus 1998.a. suvel.
LoodusobjektPaljand (aluspõhja-)
Asukoht: peida ,kuva
Ürglooduse objekti kohanimiPõlva maakond, Põlva vald, Taevaskoja küla