Need looduskaitseobjektide koondtabelid on koostanud Keskkonnaagentuuri looduskaitse osakond (kaitsealad ja hoiualad – Nele Jõessar tel 673 7564 ja Kaire Sirel tel 673 7562; liigid ja püsielupaigad ning võõrliigid – Marika Arro tel 673 6636; kaitstavad looduse üksikobjektid – Reigo Roasto 673 7564, ohus olevate ja kaitsealuste liikide arv – Lauri Klein tel 673 7576). Tabelid 1-7 käsitlevad kaitstavaid loodusobjekte seisuga 31. detsember 2014 ja on koostatud riikliku keskkonnaregistri andmete põhjal. Tabelid 9A ja 9C on koostatud Eesti punase nimestiku 2009. aasta alguse andmete põhjal ning 9B kehtivate kaitsealuste liikide nimekirjade põhjal. Tabel 10 on koostatud keskkonnaregistris olevate võõrliikide andmete põhjal seisuga 31.detsember 2014.
NB! Kõikide objektide pindalade puhul on kasutatud karteesiani pindala valemit.
31. detsembri 2014. aasta seisuga oli Eestis kokku 3895 kaitstavat loodusobjekti, nendest:
· looduskaitsealasid 148;
· maastikukaitsealasid 152;
· rahvusparke 5;
· vana ehk uuendamata kaitsekorraga alasid 96;
· parke ja puistuid 538;
· hoiualasid 343;
· püsielupaiku 1357;
· kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaid loodusobjekte 20;
· kaitstavaid looduse üksikobjekte 1228.
Võrreldes 2013. aasta 31. detsembri seisuga võib välja tuua järgmised muudatused:
Looduskaitsealuseid objekte käsitletakse käesolevas ülevaates eraldi järgmiste osadena:
I Kokkuvõte kaitsealadest, hoiualadest, püsielupaikadest ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavatest loodusobjektidest;
II Kokkuvõte kaitstavatest looduse üksikobjektidest;
III Kokkuvõte I kaitsekategooria liikide leiukohtadest;
IV Ohus olevate liikide arv ja kaitsealuste liikide arv;
V Võõrliigi leiukohtade (Sosnowsky karuputk) arv.
I Kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid
Tabelites on kasutatud järgmiseid lühendeid:
Tabel 1 annab ülevaate kaitsealade (rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad (looduspargid), maastikukaitseala eritüübina pargid, arboreetumid ja puistud) pindaladest maakondade kaupa, tuuakse eraldi välja erinevate kaitsealatüüpide pindalad. Eraldi on esitatud kaitsealuse akvatooriumi* pindala, mis on vajalik ebatäpsuste vältimiseks kaitsealuse pindala protsendi arvutamisel maakonna või Eesti pindala suhtes.
NB! Lahemaa rahvuspargi akvatoorium on andmerea parema jälgitavuse huvides arvestatud jätkuvalt Lääne-Virumaa kaitstava akvatooriumi hulka, kuigi suurem osa sellest jääb nüüdseks Harjumaale.
Tabelis 2 on esitatud kaitsealade arv maakonniti. Mitme maakonna territooriumile jäävate kaitsealade puhul on ala loetud selle maakonna koosseisu, kuhu jääb temast pindalaliselt suurem osa.
Tabelis 3 on toodud andmed hoiualade arvu ja pindalade, sealhulgas akvatooriumi suuruse kohta.
2014. aastal lisandus kolm hoiuala (Kuivajõe, Vääna jõe ja Noonu) ning neli hoiala (Audru poldri, Rahaaugu, Haavassoo ja Emajõe suudmeala) arvati looduskaitsealade koosseisu (vastavalt Audru poldri LKA, Nabala-Tuhala LKA, Haavassoo LKA ja Peipsiveere LKA). Hoialade kogupindala vähenes 13736 ha võrra. Muud muutused maismaa ja akvatooriumi pindala vahel on tingitud rannajoone muutumisest. Lisaks on tehnilistel põhjustel muutunud ka Ida-Virumaa hoiualade maismaa ja akvatooriumi pindalad. Varasemalt olid Narva jõe ülem- ja alamjooksu hoiualade pindalad arvestatud akvatooriumi alla, kuid tehnilise paranduse tõttu arvestati need nüüd maismaale jäävate hoiualade hulka. Sisulisi muudatusi Ida-Virumaa hoiualadega seoses ei toimunud.
Tabelis 4 on esitatud püsielupaikade pindala maakonniti. See kajastab nii otseselt looduskaitseseadusest tulenevaid ringikujulisi kaitsetsoone kotkaste ja must-toonekure pesapuude ümber kui ka keskkonnaministri määrusega vastuvõetud püsielupaiku.
Tabelis 5 on esitatud püsielupaikade arv maakonniti. 2014. aasta lõpuks oli keskkonnaregistris 1357 kaitstava liigi püsielupaika, neist 539 olid ministri määrusega kinnitatud püsielupaigad. 2014. aastal kinnitati keskkonnaministri määrusega 22 püsielupaika, maha võeti 9 püsielupaika, mis jäid kaitseala peale.
Tabel 6 annab ülevaate registrisse kantud kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide arvust ja pindalast omavalitsuste lõikes.
Registrisse on kantud 20 kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavat loodusobjekti. Objektide pindala on kokku 3139 ha (vähenes 682 ha võrra). 2014. aastal tunnistati kehtetuks Kohila valla poolt kaitse alla võetud Pahkla maastikukaitseala.
*Akvatooriumiks loetakse siinkohal mere ning Võrtsjärve, Peipsi, Lämmi ja Pihkva järve veealad.
Tabel 7 annab ülevaate kaitstavate looduse üksikobjektide arvust ja nende pindalast maakondade lõikes objektitüüpide kaupa. Eraldi on välja toodud kolm suuremat kaitstavate looduse üksikobjektide tüübirühma:
· Puud – selles tüübirühmas käsitletakse üksikpuid, aga ka väiksemaid puudegruppe, salusid ja alleesid.
· Kivid – esitatud on üksikute rändrahnude ja väiksemate kivikülvide arv.
· Muud – teised kaitstavad looduse üksikobjektid, peamiselt maastikuelemendid nagu allikad, paljandid, koopad, karst jne.
Seisuga 31. detsember 2014 oli keskkonnaregistris kokku 1228 kaitstavat looduse üksikobjekti, nendest:
· puid 738;
· kive 373;
· teisi (muid) üksikobjekte 117.
Võrreldes 2013. aasta lõpu seisuga on muutused tingitud andmete korrastamisest. Kaitstavate üksikobjektide arv on suurenenud 5 võrra 1223-lt 1228-ni. Kaitstavate üksikobjektide ja neid ümbritseva piiranguvööndi kogupindala oli 31. detsembri 2014 seisuga 1214 ha.
Tabelis 8 on toodud I kaitsekategooria liikide leiukohtade arv maakonniti.
Võrreldes eelneva aastaga langes keskkonnaregistris arvel olevate leiukohtade arv aasta jooksul 2647-lt 2638-le. Muutused tulenevad peamiselt inventuuridest laekunud uutest andmetest, olemasolevate andmete korrigeerimisest ning kaitsealuste liikide nimekirja muutusest. Varem I kaitsekategoorias olnud pehme koeratubakas viidi II kaitsekategooriasse. Sinihall luga arvati kaitse alt välja.
Tabelid 9A ja 9C on sisult samad, mis eelmisel aastal. Tabelis 9B kajastuvad muutused kuna 2014. aastal muudeti kaitsealuste liikide nimekirju.
Tabelites 9A-9C on toodud Eestis registreeritud liikide ohustatus ja kaitse liigirühmade kaupa. Andmed on esitatud liikide arvudena ohu- ja kaitsekategooriate kaupa liigirühmade lõikes. Ohus olevate liikide andmete allikaks on Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni (Eesti TA LKK) peetav punane nimestik (andmete edastaja ja kontaktisik Urmas Tartes, Urmas.Tartes@emu.ee). Kasutatud on punase nimestiku 2009. aasta alguse seisu, mida pole teadaolevalt hiljem uuendatud. Kaitsealuste liikide arvu andmete allikaks on kehtivad Vabariigi Valitsuse määrused.
Olulisima muudatusena võrreldes eelmiste aastatega tuleb mainida punase nimestiku koostamise metoodika muutust ja seetõttu ka ohukategooriate muutust. Läbi aja on punaste nimestike koostamise eesmärgid ja neist tulenevad metoodilised alused muutunud. Kui varem hinnati ja kanti punastesse raamatutesse vaid ohus olevad ja seetõttu kaitset vajavad liigid, siis järjest enam liigutakse bioloogilise mitmekesisuse konventsioonist tuleneva vajaduse suunas hinnata ohustatust kõikidel teadaolevatel liikidel, sh sellistel, keda tunneb vaid kitsas asjatundjate ring. Sellest tulenevalt kuuluvad Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN) uuenenud reeglistiku järgi punastesse nimestikesse nüüd kõik riigis registreeritud liigid ja muutunud on ka kategooriate süsteem. Kaitsevajadus jääb uute punaste nimestike puhul seotuks vaid teatud kategooriatega ja saab ilmselt tulevikus olema seotud eraldi määratletava nõudega.
Kui eelmises, 1998. aastal avaldatud Eesti punases raamatus kasutati üldjoontes IUCN-i 1994. aasta ohukategooriate süsteemi, siis Eestis täna kehtiva punase raamatu (nimestiku) koostamisel on aluseks IUCN-i punase nimestiku viimane, 2003. a. täiendatud versioon ning lähtuti selle aluseks olevatest juhendmaterjalidest.
Punase nimestiku töörühm määratles hulgaliselt uusi valikutingimusi ja hindamiskriteeriume, mis muudavad võrdluse eelmise punase raamatuga äärmiselt komplitseerituks. Seetõttu ei ole soovitatav trendianalüüse teha ilma kehtiva punase nimestiku koostajate kaasteadmiseta. Olukorras, kus 1998.a. ja tänaseid kategooriaid on võimalik võrrelda (st kus reaalne hinnatud ohu aste pole muutunud), tuleb aluseks võtta kategooriate järgmine vastavus:
Ohukategooria 1998 Kategooria 2009
0 - Hävinud, Ex Regionaalselt välja surnud RE
1 - Eriti ohustatud, E Äärmiselt ohustatud CR ja Eriti ohustatud EN
2 - Ohualtid, V Ohualtid, Vu
4 - Tähelepanu vajavad CD Ohulähedased, NT
5 - Määratlemata, I Puuduliku andmestikuga, DD
1998. aastal kasutusel olnud ohukategooria 3 – Haruldased, R ei ole tänasesse kategooriate süsteemi üle kantav ja seega ei saa selles kategoorias olnud liike eraldi võrrelda. Samuti on uues punases nimestikus järgmised uued kategooriad, mis eelmises nimestikus täielikult puudusid: ohuvälised (LC), mittehinnatavad (NA), hindamata (NE).
Eelnevat arvestades on reaalset võrdlust võimalik teha vaid kas üksikute liikide tasemel, võrreldavate kategooriate või nö suurgruppide kaupa, nt grupid Ex ja E 1998-st versus RE, CR ja EN 2009-st; V ja CD 1998-st versus Vu ja NT 2009-st või need kõik koos jne.
Tabelis 9A on toodud punase nimestiku liikide arv ohustatuse kategooria järgi.
Tabelis 9B on esitatud kaitsealuste liikide arv kaitsekategooria järgi. 2014. aastal muudeti kaitsealuste liikide nimekirja. Saaremaa sõrmkäpp, rabaluga ning pügmee-nahkhiir võeti kaitse alla. Kaitse alt läksid maha sinihall luga, kare jürilill, küürlemmel, villane katkujuur ning müür-nokksammal. 13 liigil muutus kaitsekategooria.
Tabelis 9C on esitatud koondtabel liikide arvu kohta ohustatuse ja kaitsekategooria järgi.
Tabelis 10 on esitatud Sosnowsky karuputke leiukohtade arv ja pindala maakonniti. Võrreldes 2013. aasta andmetega on nimetatud võõrliigi leiukohtade pindala suurenenud 1923 hektarilt 2090 hektarile.