ENG
!
Andmed Statistika ja viited
Avaleht EELISe andmed keskkonnaportaalis Loe siit "Mis on EELIS?" Otsing ja artiklid Kaitstavad alad Rahvusvahelise tähtsusega alad Üksikobjektid Ürglooduse objektid Pärandkultuuriobjektid Pargid, puistud Liigid Veekogud Saared Kaitsekorralduskavad Abimaterjalid
Tagasiside
Uued (uuendatud) artiklid:
Kaitstavate loodusobjektide arvud seisuga 31.12.2023 (02.01.2024)

EELISe andmed keskkonnaportaalis (12.07.2023)

Statistika (11.01.2023)

Kaitstavate loodusobjektide arvud seisuga 31.12.2022 (02.01.2023)

Kaitstavate loodusobjektide arvud seisuga 1.01.2022 (04.01.2022)

Kaitstavate loodusobjektide arvud seisuga 1.07.2021 (05.07.2021)


©EELIS (Eesti looduse infosüsteem), Keskkonnaagentuur
lva.eelis.ee
veka.eelis.ee
Liikide andmete kuvamine

Liik: Coeloglossum viride (rohekas õõskeel)Väljad: peida ,kuva
TüüpKaitsealune liik
Nimi ladina kCoeloglossum viride
Nimi eesti krohekas õõskeel
Nimi inglise kFrog Orchid
RühmKatteseemnetaimed
KaitsekategooriaI kategooria
Kirjeldus1. Liigist
Basionüüm - Satyrium viride Linnaeus, Sp. Pl. 2: 944. 1753;
Sünonüümid - Habenaria bracteata (Muhlenberg) R. Brown; H. viridis (Linnaeus) R. Brown; Orchis viridis (L.) Crantz; Gymnadenia viridis (L.) Rich.; Sieberia viridis (L.) Spreng.; Entaticus viridis (L.) Gray; Chamorchis viridis (L.) Dumort.; Platanthera viridis (L.) Lindl.; Himantoglossum viride (L.) Rchb.; Peristylus viridis (L.) Lindl.;
Dactylorhiza viridis (Linnaeus) R. M. Bateman, Pridgeon & M. W. Chase;
Liigisisesed taksonid - Coeloglossum viride subsp. bracteatum (Muhlenberg) Hultén; C. viride var. islandicum (Lindley) M. Schulze; C. viride var. virescens (Muhlenberg) Luer;

Ainsa liigiga perekond Coeloglossum on lähedane sõrmkäppade perekonnale (Dactylorhiza). Taimed on väikesed, rohekad, raskestimärgatavad, Eestis enamasti mitte kõrgemad kui 20 cm (kuigi Põhja-Ameerika floora annab taimede pikkusevahemikuks 6-80 cm). Vars lehistunud, õite kandelehed sarnaselt sõrmkäppadele pikad, laiuvad. Ameerika alamliigil rohkem, Eestis vähem. Silmapaistmatu kannusega õite värvus varieerub rohelisest tumepunaseni, Eestis leidub peamiselt siiski pigem roheliseõielisi isendeid. Nektarit sisaldavaid õisi on õisikus 5 kuni 25.

Rohekas õõskeel moodustab hübriide eelkõige sõrmkäpa perekonna liikidega, Eestist ei ole teadaolevalt hübriide leitud.

Eestis ei ole see liik tõenäoliselt kunagi eriti arvukas ja rahva hulgas tuntud olnud, kuid Tiibeti ja Hiina rahvameditsiinis tarvitatakse kuivatatud risoomi (nn. Wangla) toonikumina, köha ja astma raviks. Kaasajal on avaldatud mitmeid uurimusi selle taime ekstrakti vananemisvastase ja mälutugevdava toime kohta (Zhang jt. 2006; Huang jt. 2004


1.1 Liigibioloogia
1.1.1 Fenoloogia
Rohekas õõskeel õitseb meil suve teisel poolel, viljub augustis ja seemned küpsevad septembri lõpuks-oktoobriks. Fenoloogilised andmed Eestis on puudulikud. Õied puhkevad olenevalt aastast ja kasvukohast alates juuni lõpust. Paope varjulises kasvukohas reeglina hiljem kui Matsalus.
Hollandis (Willems, Melser, 1998) kulub taimedel tärkamisest õite puhkemiseni 1-1,5 kuud, seega võib meil analoogia põhjal oletada taimede tärkamist maikuu jooksul, kuid seda tuleks kindlasti kontrollida. Täpsemad andmed võimaldavad alade majandamist optimaalsemalt planeerida.

1.1.2 Paljunemisbioloogia
Rohekas õõskeel on putuktolmleja - õisi külastavad kiletiivalised ja väikesed mardikalised (Willems, Melser, 1998), mõnedel andmetel kahetiivalised (Varhamejeva jt., 1991), võimalikuks peetakse ka isetolmlemist (Kull, 1994). Taime õite arv on vahemikus 5-25 (Kuusk, 1984), õite viljastumise protsent kõigub väga tugevasti. Keskmiselt sisaldab iga seemnekupar 2300 seemet, mis on paljude teiste parasvööndi käpalistega võrreldes väga palju (Willems, Melser, 1998). Seemned on toitekoeta, tolmpeened ja vajavad looduses idanemiseks seensümbionti.
Laboris söötmel idandamine on selle liigi puhul suhteliselt lihtne ja kiire, idanevad küpsed seemned. Kuna Eestis saavad seemned küpseks võrdlemisi hilja sügisel ja Paopel 2008.a. suvel metssea üles tuhnitud viljunud taime seemned osutusid mitteidanevateks, siis on alust arvata, et niitmine majandamisviisina sellele liigile ei sobi.
Juveniili esimene eluperiood kulgeb maa all seensümbiondi kaasabil ja kestab mitu aastat. Maa-aluse eluperioodi pikkuse kohta usaldusväärsed andmed puuduvad. Sageli õitseb noor taim kohe maapealset võsu moodustades (Willems, Melser, 1998). Õrn võsu vajab kamarast läbitungimiseks hõredat taimkatet või häiritud pinnast. Väga vähesel määral esineb ka vegetatiivne paljunemine juuremugula jagunemisel, kuid selliste taimede osakaal populatsioonis on vaid mõne protsendi suurune (Willems, Melser, 1998).

1.1.3. Kasvukohad
Meil on seda taime leitud eranditult madala taimestuga niitudel ja kadastikes, enamasti lubjarikkal pinnasel. Mujal maailmas on kasvukohad aga väga erinevad - põhjapoolsetel aladel asustab taim peamiselt happelise pinnasega soid ja rabasid, soostunud metsi, tihnikuid, kasvab sageli sügavas varjus ja vahel isegi vanades metsades. Meist lõuna poole jäävates maades eelistab taim mäestikurohumaid, künkanõlvasid. Inglismaal kasvab osa populatsioone düünides, Ahvenamaal on rohekat õõskeelt leitud kasvamas erisugustes niidukooslustes, kuid alati lubjarikkal mullal (Hæggström, 1986). Roheka õõskeele kasvualal Hollandis varieerus mulla ülemise kihi pH piirides 6,0-7,5, ülemise 10 cm-se mullakihi N-sisaldus oli keskmiselt 2,97 mg/g (±1,77) ja P-sisaldus 0,35 mg/g (±0,33) mulla kuivkaalust (Willems, Melser, 1998). M. Varhamejeva jt. (1991) andmeil kasvab rohekas õõskeel nii kuivadel kui ka märgadel eri tüüpi muldadel pH 4,4-8,0 juures, kuid eelistab hõreda ja madala taimestikuga kasvukohti.
Seega nii valguse- kui niiskusnõudlus varieerub väga laiades piirides. Kuigi P.V. Kulikovi ja E.G. Filippovi (2001) andmetel on rohekas õõskeel võrreldes teiste käpalistega vähem spetsialiseerunud kindlale mükoriisale ja ka J. Arditti ning A.M. Pridgeon’i 1997. a. koostatud raamatus võib leida viiteid 12 erinevale roheka õõskeele sümbiontseene liigile on tõenäoline, et populatsiooni püsimajäämiseks on lisaks avatud kamaraga ja häid idanemistingimusi pakkuvale kasvukohale oluline ka mulla seeneliigiline koostis.

1.1.4. Geneetiline mitmekesisus
Oma areaali piires varieeruvad taimed välimuselt võrdlemisi laia Inglismaal läbi viidud geenianalüüsi andmetel on roheka õõskeele eesti taimed võrreldes mitmete teiste meie ohustatud käpalistega, nt. tõmmu käpaga oluliselt geneetiliselt varieeruvam, isendite genoomides leidub mitmeid unikaalseid tunnuseid. Suur varieeruvus esineb eelkõige isendite tasandil ja on ootuspärane, arvestades taime tolmlemisviisi putukate kaasabil. Samas on populatsioonidevaheline erinevus küllalt väike ja geograafiliselt kaugete taimede eristumine peakomponentanalüüsil vähene.
Valitud kolme praimeri abil saadud molekulaarsete tunnuste alusel võib öelda, et Eesti ja Soome populatsioonid pigem ei ole omavahel eriti sarnased ja seetõttu seemnete sissetoomine naabrite juurest ei ole eriti soovitav. See ei ole õnneks praegu veel ka eluliselt vajalik, kui leitakse vahendid regulaarselt koguda, analüüsida ja säilitada olemasoleva kahe populatsiooni (Matsalu ja Paope) seemneid ning töötada edasi seemnete idandamise ja taimede loodusesse tagasiviimise meetoditega.
1.3 Populatsioonidünaamika
Kuna tegu ei ole eriti atraktiivse orhideega ja liik on paljudes põhjapoolsemates maades ka veel küllalt arvukas, on roheka õõskeele populatsioonidünaamikat seni detailsemalt uurinud ainult Willems ja Melser juba aastal 1998.
Tegemist on lühiealise käpalisega (põlvkonna poolestusaeg 1.5 a. (Willems, Melser 1998)), seega sureb suur osa taimi juba pärast 1-2 õitsemisaastat. Soodsale kasvukohale asetunud taime on siiski olnud võimalik jälgida kuni 7 aastat. Vanemate taimede olemasolu võib tagada populatsiooni taastumispotentsiaali, kuid selle liigi jaoks on siiski kriitilise tähtsusega seemneline paljunemine ja juveniilide toimetulek niidukamaras.

Nagu enamusel parasvöötme orhideel, esineb ka õõskeelel soikeseisund, kus täiskasvanud taim ei ilmu vegetatsiooniperioodi jooksul. Roheka õõskeele puhul puhkab korraga vaid väike osa populatsioonist, seega on populatsiooni suurust võimalik hinnata üsnagi täpselt. Roheka õõskeele maa-alune puhkus saab kesta vaid kuni 1 aasta. Kõik need taimed, mis juba teist aastat maapinnale ei ilmu, on surnud.

Ei ole teada, milliste kasvufaktorite olemasolu või puudumine mõjutab populatsiooni tekkimist ja püsima jäämist mingis kasvukohas. Kuna nii valgus- kui niiskustingimuste osas on see liik väga laia amplituudiga, siis on tõenäoline, et otsustavaks teguriks on sobiva seensümbiondi olemasolu. Kuna sümbiontseente leviku kohta on meie teadmised veel väga puudulikud, siis saabki liiki kaitsta vaid rangelt nendes kohtades, kuhu on populatsioonid juba tekkinud ja püsima jäänud. Eestis on teada mitmeid juhuleide kohtades, kus üksikud taimed ei ole suutnud pikemaajalist populatsiooni moodustada.
Liigi ohustatuse hinnang2. Kriitilises seisundis (17.10.2017)
Ohutegurite kirjeldusvõsastumine, maakasutuse muutused
Seosed: peida ,kuva
Kaitsealused alad, kus on kaitse eesmärgiksHaavakannu looduskaitseala (KLO1000673)
Matsalu rahvuspark (KLO1000300)
Puhtu-Laelatu looduskaitseala (KLO1000176)


©2024 EELIS (6.1.29)